Roheline elamisviis

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Roheline elamisviis (ehk roheline eluviis ehk ökoloogiline elamisviis) on niisugune elamisviis, mis ei muuda elutingimusi pöördumatult.

See on elamine viisil, mis ei hävita oma elutingimusi, seega võib olla keskkonnaga tasakaaluline ja põhimõtteliselt seetõttu igikestev (silmas on peetud lühemat kui evolutsioonilist ajamastaapi, st kümneid või sadu tuhandeid, mitte aga miljoneid aastaid). Teisisõnu, see on tasakaalustatud elamisviis, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ja elurikkuse hoidmise ning saaks olla püsikestev.

Pöördumatud muutused oleksid liikide kadu, ökoloogilises ringes mitteosalevate materjalide (ainete) tekitamine ja kogunemine, ressursside kaotamine. Vastavalt tähendab roheline elamisviis biodiversiteedi ehk elurikkuse püsimist, lagunematute jäätmete puudumist, taastuvate ressursside kasutamist.

Majanduses tähendab roheline elamisviis tarbimise püsimist või vähenemist (mitte selle kasvamist).

Järsud kõrvalekalded rohelisest elamisviisist on olnud seotud uusaegse teaduslik-tehnilise progressiga, mis viis laialdasele pöördumatuid muutusi tekitavate tehnoloogiate kasutuselevõtu ja ökoloogiliste kriisideni. Alates 20. sajandi teisest poolest on aga välja töötatud ökoloogilisi tehnoloogiaid, mis võimaldavad üleminekut roheliselt elamisviisile.

Rohelise eluviisi rakendamist taotleb roheline ideoloogia. Rohelise elamisviisi poole liikumist taotlevad ka säästlik eluviis ja jätkusuutlik areng. Kiire laiaulatuslik üleminek rohelisele eluviisile ei ole reaalne. Järjekindlat rohelist elamisviisi rakendatakse mitmetes alates 1970. aastaist rajatud kommuunides (ökokülades).